Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Karantiinipäevik: 4 nädalat karantiini

Mar, aprill 11, 2020

Kas ma olen endiselt ainuke, kellel aeg totaalselt lendab? Juba 4 karantiininädalat läbi? Tervelt üks kuu? Just algas ju?

Esimesed kolm nädalat olid kuidagi eriti hullud ja kiired ka (koduõpe, uudiste ja infoga enda kursis hoidmine, viimased töötlemata pildid ära teha ja saata, köögitoimkond, koristamine jne, teate isegi)

Neljas nädal oli nüüd natuke teist tera, sest koolivaheaeg. Mul õnnestus isegi vahepeal raamatu kallal nokitsemiseks aega leida, esimest korda selle karantiiniaja jooksul. Aga üldiselt läks meil see vaheajanädal natuke käest ära, lapsed said heal juhul 11-12ks magama ja meie vaatasime tihtilugu varahommikuteni filme.

Esimene oli Joker, 4ni hommikul. Väga hea film, tõesti. See oli minu jaoks üldse karantiini seni hirmsaim öö, proovisin peale filmi magama jääda, aga esiteks keerlesid seoses filmiga igasugused mõtted peas, ja teiseks olid Artjomil mingid lakkamatud köhahood. Ta ise väitis muudkui, et kõik on ok, et vist mingi allergiline nohu/köha, aga mina olin poolunes täiesti paanikaäärel. Et nüüd on tal koroona ja sureb ära ja mis siis saab. Ja mis ma talle haiglasse kaasa pakin (kus ta üldse oma telefonilaadijat hoiab?) Ja kuidas ma poodi lähen, kui lastega ei tohi, aga Danielit ei julge ju omapead koju jätta. Igasugused sellised hullud mõtted ja unenäod keerlesid peas ja taustaks oli pidev köhatamine. Hommikul (ehk siis paar tundi hiljem) ta enam ei köhinud, magas nii rahulikult, et ma pidin igaks juhuks hingamist kontrollima. Hingas. Aga lapsed olid juba üleval ja ajasin ennast siis ka üles, sest olin magamiseks ikka kuidagi liiga mures . Nii et mul jäigi see öö lõppkokkuvõttes selliseks veidraks magamata ööks. Vaata siis veel Jokerit.

Ja siis keset päeva ehmatas Artjom mind nii, et istus diivanil ja kui mööda läksin, hakkas Jokeri-häälega naerma… Sündinud näitleja noh. Ma ei teagi, kas ma olin rohkem mures sellepärast, et peaaegu ehmatusest otsad andsin, või kartsin hoopis, et mis naabrid mõtlevad.

Õhtul pidasin plaani koos lastega ära vajuda, aga hakkasime hoopis Bohemian Rhapsodyt vaatama. P.S. Kas ma olen ainuke, kellele tundub, et hammastega oli selles filmis natuke üle pandud?

Ja siis vaatasime veel ära praegu ETV järelvaatamises oleva dokumentaali nimega “Rikaste generatsioon” (oiiii kui palju selliseid väärtusi taga ajavaid inimesi kahjuks on, ja kurb, et mitte kõigil ei tule lõpuks mõistus koju ju)

Hulluks keeranud inimestest rääkides (millest kõik need filmid ühe või teise nurga alt natuke ju kõnelesid), siis praegune karantiin on paljudele samuti silmnähtavalt raske. Tahaks küll lohutada, et:

allikas: meeldib.com

…aga igasuguseid hulle on tasapisi välja kooruma hakanud. Mõned elavad end sotsiaalmeedias välja, väga paljud kindlasti kodudes oma lähedaste peal, aga mõned põrutavad tänavale ka. Vaesed politseinikud, kes peavad sellistega pidevalt jagelema. Näiteks vehkis üks päev Madriidis mingi sõge tegelane kataanadega ringi. Vaadake ise, panin mingid algelised supakad ka alla, et enamvähem aru oleks saada:

Põhja-Hispaanias hakkas samuti mingil tüübil katus sõitma, oli vist liiga palju “Kiireid ja vihaseid” vaatanud…

Aga tagasi koroona ja karantiini juurde tulles. Kui nädal tagasi oli olukord juba mõnda aega stabiilne olnud, siis terve neljanda nädala jooksul ongi numbrid järjest paremaks läinud, nii surmade kui uute haigestunute osas. Nii et, seal kusagil kaugel tunneli lõpus paistab vist viimaks valgus. Aga noh, pikk tee on veel muidugi minna…

Vähemalt on vihmasadude vahele natuke päikest ka olnud ja lapsed saavad nüüd öelda, et käisid koolivaheajal rannas vees sulistamas. Rõdul. Ja mina end sebraks päevitada.

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Sildid: hispaania, karantiin, koroona | Lisa kommentaar

“Ma ei hakka seda sööma, see on notsudest tehtud”

Mar, aprill 9, 2020

Siin on jälle üks looke, mis kinnitab, et ega käbi kännust kaugele kuku ja mis algab segi kord sõnadega “Kui MINA veel väike olin…”

Ehk siis…

Kui ma kuskil 4-5-6 olin (täpselt ei mäleta enam, sest see oli ju ülimalt ammu…), oli meil palju koduloomi – lehmad, lambad, sead, koerad, kassid, kanad, kuked jne, ja loomulikult olid nad kõik mu parimad sõbrad ja mängukaaslased. Nendest kõige lemmikum oli üks valge kana nimega Taadu. Käisin temaga päevade kaupa ringi, otsisime kivide alt ussikesi ja tuhlasime sirelipõõsastes. Alati, kui ta mind nägi, tuli kohe suure jooksuga. Millised helged ja toredad ajad! Ühel päeval jäi aga Taadu lõpuks haigeks või vanaks, kes seda enam teab mis täpsemalt, ja suri ära. Võib olla söötsin ta ussikestega hoopis liiga paksuks? Mina olin loomulikult väga kurb ja löödud. Tol päeval oli meil aga veidra kokkusattumusena õhtusöögiks kanapraad. Istusin seal laua taga isutult ja mõtlesin oma kadunud sõbrale, vaatasin praadi ega näinud selles toitu, vaid hoopis Taadut. Ma ei saa ju oma sõpra süüa! Jooksin toast välja ja mäletan siiamaani nii eredalt, kuidas seal pimedas esikus oma peas kindla ja kõikumatu otsuse vastu võtsin – ma ei hakka enam kunagi liha sööma. Ja kui üks sõnn kord midagi otsustab…

LRM_EXPORT_197016288189204_20190830_151513775

seal, uksest sisse minnes esimeses esikus ma tookord selle otsuse vastu võtsingi

Praegu, 30 aastat hiljem, ei armasta ma endiselt liha. Ma võin teda osades toitudes taluda, nt pizza peal või mõnel juhul hamburgeris, või kartulisalatis vorsti näol jne, aga enamus toitudest nokin ma liha välja. Näiteks lihapirukatel söön ainult ümbrise ära. Või pelmeenidel. Ma ei suuda ühtegi mereandi süüa, kalast söön ka vaid suitsukala, sedagi vaid puhtalt seetõttu, et mu isa teeb seda lihtsalt NII hästi. Meie peres oli tol ajal liha suhtkoht 3x päevas menüüs, aga õnneks mind sööma ei sunnitud ja võisin kasside rõõmuks rahus oma toitudest liha lihtsalt taldrikuäärele välja nokkida. Ma ei ole elus vist ühtegi kotletti söönud. Samas krõbedat sašlõkki küll. Mingil perioodil teismelisena oli mu rauatase veres nii madal, et arstid “sundisid” mind ikka liha sööma ja proovisin mõnda aega “normaalne” olla, aga ei tekkinud mul seda lihasoolikat, mis teha.

Kodus pole ma kellelegi taimetoitlust peale surunud, kui mitte arvestada, et ma lihtsalt ei valmista lihatoite 😀 Kui keegi tahab, siis aga palun, tehku ise. Eks Artjom siis mõnikord teeb ka. Kõige selle kompenseerimiseks panin ma lapsed just ekstra koolilõunat sööma, et nende maitsemeeled harjuksid kala- ja lihatoitudega ja kõige sellega, mida nad kodus ei saa ning et neile mitte oma “veidraid” toitumiseelistusi peale suruda. Siin Vahemere ääres on üsna raske elada, kui mereande ja jamoni ei söö… kõik vaatavad sellise näoga, et on ikka veidrik. Ja ega väljas süües liha- ja kalavabu asju väga palju pole ka…

Daniel on alati olnud see laps, kes sööb kõike: oliive, küüslauku, absoluutselt kõike uut ja huvitavat. Vastupidiselt Aleksandrile, kellel on oma väljakujunenud lemmikud ja ülejäänud asju pole nõus proovimagi. Kujutate ette last, kes ei ole nõus murelit proovima? Ega mandariini. Ega ühtegi juurvilja peale kartuli. Jne. Lihtsam on üles lugeda asjad, mida ta sööb, kui need, mida ei söö. Nii et Daniel oli tema kõrval lausa imelaps. OLI. Kuni ta ühel päeval otsustas, et kalad on tema sõbrad ega lubanud Artjomil turult toodud kala ära praadida. Jalutas see kalake kilekotis ringi ja pani vahepeal sügavkülma hoiule oma “kodulooma”. See kõik juhtus juba üle aasta tagasi ning sealt alates ei olnud ta nõus mitte midagi kalast tehtut sööma. Muu liha vastu polnud aga midagi.

Eile praadis Artjom lihapalle. Daniel läks kööki ja küsis pakendit näha. Plastpakend, nurga peale mustalt väike siga prinditud.

“Mina ei hakka seda sööma, see on notsudest tehtud!” deklameeris ta ja läks teise tuppa. Minu emasüda oli muidugi uhke nähes, et 5-aastase inimhinge südametunnistus ise nii olulise otsuse oskas vastu võtta. Ja meenutasin seda oma lapsepõlve-hetke, imestades, et ka Daniel siiski lõppkokkuvõttes väike “mini-me” on.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: lapsepõlv, taimetoitlus | Lisa kommentaar

Karantiinipäevik: kolmas nädal

Mar, aprill 5, 2020

Heihei! Ja jälle üks nädal läbi.

Selle nädala jooksul karmistusid liikumispirangud veelgi, jõudsime Itaaliale koroonaga järele, kallas endiselt vihma ja laste koduõpe oli nädala aktuaalseim teema. Aga nüüd hakkas vaheaeg, juuhuu! Lihavõttepühad, mis muidu on totaalne rahvapüha oma igapäevaste rongkäikude, sõna otseses mõttes rahvast pungil tänavate ja kõige sellega… ja nüüd tühjad tänavad. Malaga jaoks on see täiesti uus pühadekogemus – niimoodi “vaikselt” kodus istuda. Ootan juba kõiki neid meeme ja pilte ja videosid, mida genereerima hakatakse 😀

Ja mina otsustasin meie kolmanda koroonanädala hoopis videopildis salvestada, et mingit vaheldust siia üsna üksluisesse karantiiniellu tuua ja ennast natuke proovile panna. Sest esiteks, mulle ei meeldi KOHE ÜLDSE ennast videopildist näha ega kuulda (räägib keegi, kes kunagi millegipärast Tõehetke ronis…). Ja teiseks, tahaks nüüd sellel “vabal hetkel” lõpuks videoprogrammis nokitsemise selgeks õppida.

Olge siis ikka vahvad ja positiivsed edasi ja loodame, et neid karantiinipäevikuid ei tule enam palju! 🙂 (Hispaanias pikendati praeguse seisuga 26.04-ni karantiini)

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Lisa kommentaar

Kaks nädalat karantiini

Mar, märts 29, 2020

Esimesed kaks karantiininädalat ongi möödas nagu niuhti! Tähistame?

Tundub hoopis nagu mingi viis päeva mu jaoks, aeg on nii lennanud. Toonaste esialgsete ametlike prognooside järgi saaks nüüd tavapärane elu jälle rõõmsalt jätkuda… aga noh, ega keegi polnud vist nii naiivne lootmaks, et kahe nädalaga see jama läbi saaks. Targemad ja kogenumad soovitasid kohe alguses oma vaim pigem hoopis kaheks kuuks valmis panna.

Hästi sürr tunne on. Mõni päev on nii rõhuv ja hirmus olla, selline segu igasugustest erinevatest hirmudest – hirm enda ja teiste tervise pärast, hirm majanduslanguse ja rahalise olukorra pärast, hirm, et see pandeemia ei lõppe kunagi. Nii kurb on mõelda, et selle statistika ja nende numbrite taga on tegelikult päris inimesed, päris lood, päris (elamata) elud. Teine päev jälle võtan end kokku ja sisendan endale, et kõik siin maailmas on mööduv, muretsemine midagi paremaks ei tee ja proovin muudele asjadele keskenduda, pooleliolevaid töid teha, koristada, süüa teha, lastega õppida. Need kolm viimast võtavad tegelikult uskumatult suure osa päevast ära, kui terve pere koguaeg kodus on. Muud nagu ei teekski…

Ja vihma muudkui sajab, juba kaks nädalat. Inimesel kurb, loodusel pidu.

Aga ma seekord pikemalt lobisema ei jäägi. Sest täna on imekombel selle aja jooksul umbes kolmas päikseline päev – lähen võtan rõdul natuke d-vitamiini…

Siia lõppu vahelduseks üks täitsa lambine videkokkuvõte koolitöödest ja niisama laste toimetustest.

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania | Sildid: karantiin, koduõpe, koroona | Lisa kommentaar

Update

Mar, märts 25, 2020

coronavirus-travel

Koroonauudised on iga päev järjest hullemad, nii siin kui Eestis, ja ma ei taha neid viimasel ajal enam lugedagi, veel vähem siis teistega jagada. Tõesti elaksime nagu mingis ebareaalses maailmalõpu õudusfilmis. Nii et ma saan täitsa aru neist, kes on silma kinni pigistanud ja praegust olukorda ignovad, sest see nii tundub ju tõesti lihtsam.

Aga samas tahaks ikka kirja panna, mis seis meil siin on, sest noh, need praegused päevad/nädalad/kuud lähevad ilmselgelt ajalukku. Mitte ainult kuulsa 2020 vetsupaberidefitsiidina, nagu esialgu naiivselt lootsime, vaid ka päriselt hullumeelse, ebareaalse ja kurva ajana.

Esmaspäevaks oli seis selline:

https://sobranna.postimees.ee/6931152/eestlanna-hispaanias-vaatame-arusaamatusega-eestit-kus-on-voimalik-veel-olukorda-paasta-kuid-seda-ei-tehta

Selle artikli kirjutamise hetkel mõtlesin ma tõesti, et nüüd on ehk viiruse lagi saavutatud ja olukord hakkab tasapisi leebuma. Sest noh, hullemaks ju enam minna ei saa. Tutkit. Kahe päevaga on nüüd veel 15 000 nakatunud inimest lisandunud. Kokku juba 47 600, kellest üle poole on haiglaravil. Koroonasurmasid on Hispaanias juba rohkem, kui Hiinas – 3400. Ja karantiini algusest on juba 10 päeva möödas… teoorias peaks kõigi nende numbrite hullumeelne kasv juba pidurduma. Madriidis on olukord ikka üli-crazy ja linna jäähallist tehti nüüd ajutine surnukuur. Kaitsevahenditest on täielik puudus ja arstid ka muudkui haigestuvad jne.

Kaua veel?

Aga. Nagu ma aru olen saanud, siis positiivne meel aitab sellistel rasketel aegadel mitte auku vajuda. Nii et helgema poole pealt:

Sel aastal pole ma õnneks ilmselt ainuke, kes pole suveks rannavormi saavutanud. Kõik ju muudkui söövad ja joovad nonstop.
seoses eelmise punktiga – lugesin lehest, et viimase nädala jooksul on Hispaanias õllemüük poodides hüppeliselt kasvanud, mingi 80% vist lausa oli.
praegu on ideaalne aeg harjutada juukseid vähema pesemisega või mingeid muidu drastilisi asju oma välimusega ette võtta…
Inimesed, kes muidu seda ei tee, tegelevad nüüd ehk oma lastega rohkem 🙂 Üldse on oma lähedaste jaoks rohkem aega (välja arvatud haiged ja arstid jne ofc).
Hommikuti saab kaua magada! (eriti peale seda, kui peale laste magama panemist on öösel kella neljani viikingute uusi osasid vaadatud)
Nagu näha. siis võitluses facebook versus instagram ruulib kriisimaailmas ikka see esimene 😀
Tore, et rahvas pole huumorimeelt kaotanud ja igasuguseid meeme ja nalju tuleb nagu Vändrast saelaudu. P.S. Kas olete ikka kõik facebookis vetsupaberi/ost/müük/rent grupiga liitunud? (16 000 liiget!)

covid-19-cure

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: covid+19, koroona | Lisa kommentaar

Karantiinipäevik: esimene nädal tehtud

Mar, märts 20, 2020

llusat kevade algust!

Täpselt nädal tagasi jäid meil lapsed esimest päeva koolist koju. Nii et saame siin oma esimese karantiininädala rõõmsalt kalendrist maha kriipsutada.

P.S., ma ennustan, et Eestis tuleb ka lähiajal ikka korralik karantiininõue ja lõppeb see tilulilu ära, kus rahvas ostukeskustes ja linna peal ring kondab. Hispaanias on nädalataguse 4200 nakatunu asemel seis juba 20 000 ning üle 1000 surnu ja ilmselgelt kahetsetakse, et veidi varem seda va karantiini ei otsustatud vastu võtta. Nädalaga üle 15 000 uut juhtu, crazy ju! Nüüd ootame, et karantiin tasapisi oma mõju hakkaks näitama ja see meeletu kasv väheneks.

Kuidas siis tunne on, nagu küsitakse. Kõik ilmselgelt ei ole sellised introverdid ja koduarmastajad nagu ma, aga minu jaoks ei ole see karantiin siiani tõesti veel mingi big deal olnud. Lastele ka väga meeldib ja nad on rõõmuga kodus. Ilmselt oleks asi nukram, kui meil oleks ainult üks laps. Aga neil õnneks on, kellega kakelda ja jageleda ja koos rumalusi teha. Ja mõnikord normaalselt ka mängida 🙂

Nädal algas loomulikult tohutus kaoses, igasugust infot, kirjasid jne tulvas igalt poolt sisse. Laste kooligrupid, töömeilid jne: mida teha, kuidas olla, mis saama hakkab jne. Ja laste koduõpe. Esimene pool nädalast tundsid õpetajad vist, et peavad näitama, et nad ikka usinalt tööd teevad ja kartsid, et äkki on lastel kodus jube igav. Mõtlesid lastele muudkui aga 4-5 tunni jagu ülesandeid iga päeva jaoks. Nädala keskpaigas loksus asi lõpuks paika ja saadi aru, et oleme niigi kriisiolukorras ja stressis, et koolitööd ei peaks lapsevanematele üks lisastressiallikas olema, vaid tähtsam on, et lapsed ei unustaks õppimist, kuid ei mindaks täitsa hulluks sellega. Ja mida teevad need vanemad, kes on ise kodukontoris ja neil on nt 3-4 last, kellest igaüks vajab kooliasjadega mitu tundi individuaalset tegelemist, Ja mida teevad need, kes peavad kodust väljas tööl käima – arstid, politsenikud, toidupoodide müüjad jne.

Aaa, muide, igal õhtul kell 8 läheb kõik see rahvas siin rõdudele ja plaksutab tänutäheks arstidele ja kõigile teistele, kes ennastohverdavalt viirusega võitlevad.

Üks küsimus: koolid suletakse ikka lapsed seal sees, eks?

Aga nüüd on siis nii, et Danielile antakse päevas tavaliselt üks ülesanne – mingil teemal joonistada või meisterdada või mõni lühike video teha, kus mingil aktuaalsel teemal peab rääkima. No ta alles 5-aastane ka.

Aleksandril teises klassis on muidugi rohkem kohustusi. Ja ta on meie koolis üks vähestest klassidest, kellel juba ammu mingi e-koolilaadne äpp kasutusel, mille kaudu nii mina kui ta ise õpetajaga suhteme ja ülesandeid ning tagasisidet saame. Enamasti on nüüd umbes tunni jagu õpik/töövihikust ülesandeid, lisaks videod. Näiteks pidi ajalehest ühe artikli läbi lugema ja siis sellest rääkima, et mis, miks, millal, kuidas jne. Siis pidi teises videos oma nädala jooksul loetud raamatust rääkima. Siis pidi klassikaaslastele koroonaga seoses positiivse video saatma, a la et oleme kodus ja kõik saab korda jne. Täna tuleb köögi-tv, ehk teeme kaneelirulle ja ta näitab ja seletab, kuidas teha. Neil on väikestviisi meediaklass see aasta, ehk siis tegid klassiga oma nö telekanali ja teevad uudiseid jne. Mingi Canal Malaga TV kaameramees käis neil koolis rääkimas televisiooninippe jne. Et äge noh.

Mille poolest nende klass veel äge on, on see, et neil on loodussõbralik ja taaskasutust propageeriv klass. Matemaatikaülesandeid tehakse markeriga oma laua peale ja siis kustutatakse pärast ära. Suhtlus kooli ja kodu vahel ei käi paberil, nagu teistel, vaid äpi kaudu. Kui siiski millegi joonistamiseks või kirjutamiseks paberit kasutavad, siis mingeid kooli vanasid pabereid, mis muidu ära oleks visatud.

Aga tagasi koroona juurde. Kuna Brandon jõudis ikka esmaspäeval õnnelikult Prantsusmaale, saime külalistetuppa kooli ja töötoa teha. Väike mänguasja- ja kisavaba tsoon 😀 Lapsed kipuvad muidugi arvama, et see on batuudikeskus…

Pluss selles mõttes on ka hea, et nüüd kui ta ära läks ei käi keegi enam välisjalatsitega toas ringi ja vähem koroonat ehk 😀

By the way, ma tegelikult ei ole üldse mingi üliagar koroonapaanik, aga me oleme Artjomiga mõlemad tegelikult riskigrupis. Ja no lisaks tundus mulle nii üliveider, et ta pesi miljon korda päevas käsi ja liftinuppe vajutas salfrätiga jne, aga samal ajal polnud mingit probleemi tubasid poriseks kõndida… Saa siis aru.

Mina käsin terve nädala jooksul kõigest ühe korra väljas, toidupoes. Tegelikult oli üldse jube kiire nädal – lisaks koolitöödele ja pidevale söögitegemisele ja sadadele whatsappidele ja e-kirjadele oli meil veel kaks suuremat enne kriisi pildistatud fotoshooti vaja ära töödelda. Jägmisest nädalast alates on muidugi fotograafiaga täitsa pekkis ja kes teab, millal uuesti võib hakata teenust pakkuma. Ainuke positiivne asi selle tööpuuduse juures on see, et saan lõpuks siis vähemalt raamatuga jälle tegelema hakata.

Riigil on plaanis hätta jäänud rahvast aidata, nii et eks näis siis. Autónomod ehk fied ei pea vähemalt makse maksma kriisi ajal ja ilmselt on mingi rahaline toetus ka plaanis neile, keda praegune olukord väga mõjutab.

Head karantiini jätku kõigile! 🙂

Aleksandri toidukunst

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | 3 kommentaari

Señora, kuhu lähete?

Mar, märts 17, 2020

Alles see oli kolm päeva tagasi, kui kirjutasin, et Hispaanias 5600 nakatunut ja see tundus NIIII palju. Noh, nüüd on juba üle 11 000. Niipalju siis sellest lootusest, et üle 10 000 ei lähe. Kuigi, need on kõigest numbrid. Kes teab, mis see PÄRIS seis on. Venemaal on muidugi tore – pole andmeid, pole probleemi. Mulle tundub, et Eesti tahab vist ka šnitti võtta sellest nüüd natuke?

See esialgne paanika ja kaos on meil siin igatahes mööda läinud. Jube palju meetmeid on ka selle paari päeva jooksul kasutusele võetud. Nagu eeldada oligi, tuli täielik karantiin ja liikumiskeeld ka. Loomulikult võib minna poodi ja apteeki jne, aga niisama jalutada või jooksmas käia vms mitte. Ja poodi ei tohi mitmekesi pere/sõpradega minna, ainult üksi.

Kogu see koroonakriis tuli muidugi jube kehval ajal, meil oli just hiljuti poekäru katki läinud ja uut polnud veel jõudnud osta. Ja nüüd on ju hiinakad üldse kinni. Ehk siis juba enne kriisi oli meil pidevalt toit otsakorral, nii et ei mingeid suuremaid varusid kodus.

Mõtlesin, et teen nädalavahetusel poest kojuveoga tellimuse, aga selgus, et nad hetkel enam seda teenust ei paku, sest ei saa kliendile toodete olemasolu garanteerida. Fail noh. Mul olid kõik kaardid selle võimaluse peale pandud ju. Nii et tuli ikka ise minna. Artjom käis eile õhtul tund enne poe sulgemist ja olukord oli üsna nukker, pooled letid olid päeva jooksul tühjaks ostetud. Ma läksin siis täna uuele katsele. Esimest korda karantiiniajal välja kusjuures 🙂 Seljakott selga ja rõõmsalt minekule. Mõnus tühi linn. Lähim Mercadona on u 20 min jalutuskäigu kaugusel. Teisel pool mäge nägin juba kaugelt politseiautot otse mu trajektoori peal seismas. Paganama tuul puhus just vastu mulle ka, nii et silmad jooksid juba vett, just ideaalne aeg neil autoaken alla kerida ja küsida, et kuhu ma siis lähen kah… Lihtsast vastusest kusjuures ei piisanud, pidin seletama, et miks nii kaugele ja et see on tõesti lähim Merks. Mine siis ruttu, ütlesid nad ja viipasid mu minema. Kõhe hakkas küll igatahes.

Vähemalt vedas, et ma neid sõjaväedžiipe ei näinud, kust valjuhäälditega teavitatakse, et kõik püsigu kodus. Artjom eile nägi. Põnevad ajad noh.

Ahjaa, trahv põhjuseta kodust välja tulemise eest on 601- 30 000 eur või kuni aasta vanglas. Trahve on paari päeva jooksul juba kümnete kaupa tehtud ja üks sportiv noormees viidi kinnimajja ka, peale seda kui ta vastas, et teda ei huvita, teeb mis tahab ja lisaks sellele näitas veel politseile tagumikku ka.

Aga poes õnneks oli vähe rahvast. Eks ma olin kaval ka läksin just sellel kellaajal, kui hispaanlased tavaliselt lõunat söövad. Kaupa ka täitsa jagus. Millest oli puudus: kiirnuudleid ei olnud, veiniosakond oli peaaegu tühi, krõpsuriiul samuti. Aaa, ja vetsupaberit tundus ka paar viimast pakki olevat (ma lähemalt ei uurinud, kuna meil veel jagub ja pole viitsimist käe otsas niisama mõttetut kaupa koju vedada, ega ma mingi Rambo ei ole)

Kodutee möödus intsidentideta, kui välja arvata, et korra kuulsin kusagil kõrvaltänaval kedagi “käed üles!” hüüdmas ja poole tee peal ühel kõrvalisemal tänaval, kui keegi väheke kaltsakama välimusega noormees minust 10 m tagapool kõndis, tuli hirm, et äkki ta varastab mu veinid-saiad ära 😀

Nüüd siin mõtlen, et hakka või tõesti vetsupaberit sööma, sest rohkem nagu poodi ei tahagi minna…

paber

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Sildid: koroona | 4 kommentaari

Olukorrast Hispaanias: maailmalõpp?

Mar, märts 14, 2020

IMG_20200220_154652_155

Neljapäev oli täitsa tavaline tööpäev – lapsed olid koolis, me Artjomiga olime “välitöödel” ehk pildistasime Parque Tecnologico de Andalucia jaoks nende hooneid (juuube suur ala, sain päikesepiste lausa) Õhtul tahtsime lastega koduteel hiinakast läbi hüpata, et jätsi ja midagi juua võtta – kinni. Läksime siis järgmisesse. Ka kinni. See oli esimene ohumärk, mille järgi ma aru sain, et midagi on vist toimumas.

Õhtul otsustas Andaluusia, et kuna siin juba üle 100 koroonanakatunu, tuleb lõpuks ikka erimeetmed kasutusele võtta ja kõik haridusasutused lähevad vähemalt kaheks nädalaks kinni. Lastel oli muidugi sellise rõõmusõnumi üle hea meel.

Reedel oli juba paanika algust tunda – esiteks kuulis meie kaasüürnik kuskilt, et piirid lähevad varsti kinni ja hakkas otsima võimalusi, kuidas kiiresti tagasi Prantsusmaale saada. Või noh, ise ta muidugi ei otsinud, tuleb välja, et 25-aastastel prantsuse noormeestel puudub nii google kasutamise kui ka lennupiletite ostmise oskus. Keegi sugulane Prantsusmaalt tegeles tal sellega. Osteti talle siis pilet ära. Siis tuli välja, et see on vahemaandumisega Madriidis. Madriid on tõeline nakkuskolle, ametlikult 2000 nakatunut, kuid krt seda teab, palju neid tegelikult olla võib. Mõned nullid otsa? Ta otsustas, et ei hakka seal küll ümber istuma – esiteks, et corona, ja teiseks, et vabalt võib juhtuda, et Madriid läheb ootamatult lukku ja ta jääb sinna kinni. Ja nüüd ta siis juba teist päeva muudkui helistab ja paanitseb ja pool suguvõsa otsib talle võimalusi, kuidas koju saada. Kusjuures otselende on ka, aga need on tagapärasest mingi 10 korda kallimad nüüd. Nii et ilmselt läheb ta rongiga kusagile Põhja-Hispaaniasse ja isa tuleb talle sinna autoga järgi.

Ja rongid, eksole. Tänase seisuga on Madriidis 2000 nakatunut, Andaluusias 200. (Hispaanias kokku 5200) Ja siis tulevad Madriidist pidevalt siia rongid, täis inimesi, kes kas põgenevad viiruse eest või kasutavad “olge kodus” olukorda reisimiseks ja mõnusaks puhkuseks. Näiteks just lugesin lehest, et kuna koolid pandi kinni, siis keegi totu saatis rongiga oma kaks last Malagasse vanaema juurde. Mis mõte sellel koolide kinnipanekul ja asutuste sulgemisel jne siis on, kui otse nakkuskoldest saadetakse riskigrupi all olevale vanainimesele pommid koju. Ja veel omaenda emale… Kokkuvõttes laekub neid tiksuvaid pomme Madriidist siia sadade ja tuhandete kaupa ju. Ja mida rohkem uusi juhtumeid, seda kauem see kriisiolukord kestab.

Ühesõnaga, reedel olid inimesed totaalselt paanikas ja põgenesid igas suunas. Ja kellel kusagile kiiret ei olnud, need seisid siis tundide kaupa toidupoe sabades.

Igasuguseid kuulujutte ja paanikat on muidugi TOHUTULT. Keegi ei tea, mis saama hakkab ja liikumisvabadus kaob ilmselt mingil hetkel ikka ära. Rannad ja mänguplatsid on muide juba kinni, ka muuseumid ja baarid jne. Hehee, kusjuures seesama vanaema seal ajaleheintervjuus ütles, et no lapsed ju ei püsi kodus, et eks ta ikka läheb nendega õue ja randa jne. Lihtsalt uskumatu, kuidas inimeste jaoks tundub utoopiliselt võimatu lastele paariks nädalaks koduseid tegevusi leida. Mis siis, et #quedateencasa – ikka tahaks neid piire nihutada ja oma äranägemise järgi teha ja liikuda ja käia.

Vot sellised lood siinpool sood. Teil ilmselt suht sama? Lihtsalt väiksema pinna ja rahvaarvu peal lihtsalt.

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Lisa kommentaar

Tripime ringi: Sierra Nevada

Mar, märts 11, 2020

Autoaknast….juba paistab!

Veebruari peaaegu viimasel päeval ehk 28ndal pakkisime ühe teise perega koos oma kodinad kokku ja läksime Sierra Nevadasse lund otsima, enne kui ta seal päris ära sulab. Lapsed tahtsid juba ammu näha, mis imeasi see kelgutamine on ja kuidas lumememme tehakse 🙂

Tee peal õitsesid igal pool mandlipuud ja oli järjekordne soe kevadpäev… Ja siis hakkas laiguti siin-seal tee ääres lund näha olema. Pluss iga kurvi taga oli mõni eriti päevitunud kelgumüüja ka…

Sierra Nevada on muide mandri-Hispaania kõrgem mäestik (3479m), kõigest paarsada meetrit madalam, kui Hispaania kõrgeim, Tenerifel asuv Teide. Ja maailma mastaabis 64ndal kohal. Me sinna päris-päris tippu ei roninud, tsillisime lõpuks kuskil 2500m peal. Enne sai muidugi ringi sõidetud ja igalt poolt lund otsitud 😀 Lastega ei tahtnud nendele päris suusaradadele minna, sest seal kelgutada ei tohigi. Ja noh, tasulised ja rahvast pungil täis ka. Seal selles pisikeses suusakuurorlinnakeses oli tegelikult lastele ka mingi tasuline kelgutamise kohake, kus tunnine järjekord ja aia sees paarimeetrine lumelapike. Ühesõnaga üsna mõttetu värk, ei hakanud seal ei aega ega raha raiskama.

Mulle tundub üldse kuidagi veider minna mägedesse ja siis ikka kuskil rahvamassis tunglema hakata. Tahaks ikka rahu ja zen-kogemust noh 🙂 Ja lisaks on 28. veebruar ju Andaluusia päev, kõik poed on kinni ja töölt vaba päev – nii et tundus, et pool Andaluusiat oli ühes meiega Sierra Nevadale kokku voolanud (ülejäänud pool nautis ilmselt Malagas karnevali).

Lumi oli sealt päris tipust allpool paari viimase nädala jooksul tegelikult juba üsna olematuks sulanud, vaid laiguti siin-seal teda oligi, kunstlumemasinate juures muidugi ikka jagus rohkem. Aga meil läks täitsa õnneks ja leidsime siiski ideaalse kelgutuskoha. Ja täiega vedas, et meil päris kelgud kaasa olid, sest mina mõtlesin esialgu, et kilekott tagumiku alla ja kärab küll. Aga kevadine poolsulanud lumi pole just väga udupehme, vaid juba veidi kõvaks jäätunud. (Välja arvatud lumemasinate all, eksole) 😀

Me olime muidugi muus osas ka ülihästi ette valmistunud, mütsid, sallid ja värgid kõik kaasas. Aga jube palav oli tegelikult. Kraade kuskil +8, aga mõnus tuulevaikne ja päike küttis täiega. Ja noh, eks me olime ju ikka mitu kilomeetrit päiksele lähemal ka, kui rannikul. Ühesõnaga, winter wonderlandi, lumest härmas puid jne me eest ei leidnud, vaid oli selline Eesti märts-aprill, kus kevad ja talv veel viimast hetke koos veedavad ja tahaks lumelaikude vahel mantli maha visata ja päikest võtta.

Küll on kena kelgugaaaaaaa….

IMG_20200228_141848

siis, kui riided juba suurest mürgeldamisest läbimärjaks said

Istusime seal kelguplatsi kõrval mõnusalt kivide otsas vist lausa tundide viisi ja pidasime pikniku nagu kõik teisedki kambakesed seal. Lapsed lasid liugu ja ehitasid lumememmesid ja täitsa idüll kohe. Kuum tee ja vein jne. (Olime hästi ette valmistunud noh 😉 )

Aga ilmselgelt tuli ikka jooksvalt mõned kiir-fotosessioonid ka teha. Sest millal jälle seda lund näeb noh.

suusabaasis on pidu, lalallalaaa

IMG_20200228_162930

DSC_1983 (1)

Tegelikult mõtlesin ma ühe video ka kokku panna, aga kes teab, millal selle jaoks hetke leian…. Hiljemalt järgmiseks talveks ehk 😛 Ma ise muidugi igaks juhuks selle peale lootma ei jääks.

Rubriigid: Fotograafia, Minu Hispaania | Lisa kommentaar

Hispaania versus koroona

Mar, märts 6, 2020

Aga apelsinid juba õitsevad

Kui vahepeal pandi Hispaania ka seoses koroonaviirusega sinna “ära sinna küll jumala eest reisi”- kategooriasse, siis tegelikult ei ole olukord üldse nii hull. Samas ma ikka nägin, et eestlaste jaoks tundus Hispaania juba selline riskibisnis, vähemalt seni, kuni Eestis veel viirust ei olnud registreeritud. Kusjuures, tegelikult on praegusel hetkel mõlemis riigis protsentuaalselt umbes sama suur osa rahvaarvust nakatunud (väike matatund annab vastuseks ümardatult 0.0008% rahvastikust)

Numbrid muutuvad muidugi jube kiiresti. Kui kaks nädalat tagasi polnud Hispaanias ühtegi aktiivset juhtu (mõlemad varem nakatunud olid juba paranenud) ja nädal tagasi registreeriti alles esimesed mandri-Hispaania koroonapositiivsed, siis nüüd on numbrid muidugi täitsa laes. No võrreldes veebruarikuuga. Ja küllap see lagi läheb ikka veel kõvasti kõrgemaks, Itaalia on ju siin kohe kõrval.

Hetkel läheneb see number 400-le. Aga no ma ütlen, need numbrid muutuvad ju nii kiiresti, et see 400 võib vabalt juba homme nt 600 olla.

Alguses oli koroona muidugi teles ja ajalehtedes uudis number üks. Ja mitte ainult siin – isegi Eesti meedias oli Tenerife karantiini pandud hotellist päris palju juttu. Aga hispaanlased on siiski päris chillid, mingit paanikat küll näha pole. Terve eelmine nädal oli Malagas karneval, polnud ju mingit põhjust seda ära jätta ning kogu selle aja jooksul ei näinud ma kordagi ka maskides inimesi. Rahvas pidutses ja laulis ja tänavad olid loomulikult puupüsti inimesi täis. Ehk siis ilmselgelt mingit masspaanikat ei olnud, ega ole ka nüüd.

muide, uskumatu küll, aga maailmas on rohkem kui üks inimest, kes enam Corona õllet ei julge juua…

Suurem osa juhtumitest on tegelikult Madridis, nii et ega ma ei teagi, mis meeleolud seal valitseda võivad. Samas võetakse ikka igalpool rahulikult ja mõistusega. Poode pole ka tühjaks ostetud. Enamus nakatunudest on tegelikult üldse kodurežiimil. Nii et nii me siin siis elame ja makarone pole ka rohkem, kui kaks pakki varunud 😀 Samas tuleb tõdeda, et inimesed ei julge enam väga avalikult tänaval köhida…