Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Operatsioon “Päästke Tolmu”

Mar, oktoober 11, 2015

Ehk teisisõnu lugu sellest, et üheksa korda tee ja üks kord mõõda.

Meil elab siin pargis trobikond kasse ja neil on loomulikult mitu pesakonda poegi ka. Igat värvi – musti, halle, triibulisi, laigulisi.

Iga kord, kui mööda läheme, mõtlen, et üks selline hall kuluks meile ikka marjaks ära (keegi pani neile hallidele isegi ühise nime – Tolmu). Mis kodu see ilma kassita on? Eluaeg olid meil/mul kassid, aga nüüd on juba kaks aastat kassivabalt möödunud, viimane aeg mõni nurrumasin koju vedada, eksole. Ja no kui avaneb võimalus keegi tänavaelust päästa, siis ei ole pikka mõtlemist. Seda enam, et samasugused (ok, võib olla natuke siniverelisemad) maksavad loomapoes 200 eur.

Neid Tolmusid on seal vähemalt 3 tükki. Üks juba natuke suurem, teised paarikuused. Üks õnnestus pildi peale ka saada, ehk on luubiga midagi aru saada.

Või kui luupi käepärast ei ole, siis siin on üks suvaline illustreeriv pilt netist, mis peaks paremini iseloomustama, umbes kui nunnud need Tolmud ikkagi on (p.s. nagu näha, siis hambad on pisikesed ja teravad!):

Ükskord peale poeskäiku jäime jälle sinna pidama ja kiisupojad pistsid pool pakki juustu nahka. Mõtlesime siis, et proovime, kas üldse saaks mõne kinni püüda. Artjomil ei õnnestunud, aga mina sain ühe pisikese Tolmu kohe kätte. Ikkagi üks korralik ja kogenud maakas ju! Ainult et, kuna polnud teda kusagile panna, pani ta siiski plehku. Järgmiseks õhtuks muretsesin transpordipuuri ja läksime uuele katsele. Mõtlesin, et mis seal ikka, püüan Tolmu kinni, panen puuri ja ta on üliõnnelik, et endale kodu ja uue pere saab. Aga läks natuke keerulisemalt. Esiteks olid need pisikesed Tolmud seekord natuke ettevaatlikumad ja mul ei tekkinudki muud võimalust, kui seda natuke suuremat Tolmut proovida. Sain ta kätte, aga tema arvas hoopis, et tahan teda ära süüa ja tegi mulle üks-null ära. Ehk siis hammustas ja kriimustas mu käed täiesti veriseks. Niipalju siis ühest armsast pisikesest päästetud Tolmust.

Aga mina läksin hilisõhtul igaks juhuks veel traumapunkti, sest google hirmutas marutõve, teetanuse, veremürgistuse ja kõige sellise ilusaga. Ma ei tea, kas siin pole traumapunktis loomahammustustega väga kogemusi, aga peale tundi ootamist mulle muud ei tehtudki, kui üks teetanuse vaktsiin. Kriimustused on tühiasi, aga need kohad, kuhu Tolmul õnnestus hambad sisse lüüa – ühe käe väike sõrm ning teise käe pöial – on nüüd hirmus paistes ega paindu.

Ehk siis kes oleks võinud arvata, et kassid on nagu sibulad – pealt kullakarvalised, aga seest siiruviirulised, kibedad ja nutmapanevad.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: tolmu | 3 kommentaari

Kultuurikava

Mar, september 23, 2015

Vahepeal käisid meil kauged külalised põhjamaalt ja sai nii mõndagi põnevat ette võetud. Kuigi aega jäi ikkagi väheks ja pooled plaanid teostamata. Ausalt, kui keegi veel tuleb, siis alla 10 päeva me vastu ei võta!

Automuuseumis käisime jälle. Aleksandr ei saanud ikka veel küll, tegime kaks ja pool ringi peale ja olekski võinud neid ringe sinna tegema jääda. Ja seda vaatamata sellele, et midagi ei tohi näperdada ega kusagile sisse istuda. Esimene ring läks kiiresti, jooksis ja otsis oma lemmikautosid eelmisest korrast. Teine ring oli selline, kus küsis iga auto marki. Sealt edasi hakkas juba igasuguseid põnevaid detaile vaatama, a la mõnel autol oli pasun küljes, mõnel huvitav sumbuti jne. Tuleb vist varsti jälle minna.

Tegime ilma lasteta ühe kiire tripi Tarifale ka ja nuusutasime lohesurfi. Ehk siis võtsime suure hurraaga 3-tunnilise koolituse. Ma unistasin sellest juba aastaid, aga nüüd oli NII hirmus. Harjutasime seal rannas maa peal ja mulle tundub, et see ongi minu jaoks piir, vette ei julgeks kohe kuidagi minna. Chiken olen, kes oleks osanud arvata! Aga terve meri (või ookean?) oli neid lohesurfareid täis ja väga kade oli vaadata igatahes, kuidas nad seal nii kergelt ja graatsiliselt ringi lasid. Pildi näppasin netist:

Nädalavahetusel käisime teatris ka! Vaatasime kuidas kolm kuulsat flamenco-venda Farruco, Farruquito ja El Carpeta tantsisid, oli väga võimas ja maagiline.

Rubriigid: Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: farruco, flamenco, lohesurf, tarifa | 4 kommentaari

Kool

Mar, september 22, 2015

Mõtlesin, et kirjutan koolist, aga ei olegi tegelikult midagi põnevat kirjutada. Aleksandr on kooliga juba harjunud ja ütleb, et meeldib. Täna ei olnud kooliväravas nuttu ka. Hispaania keel jääb ka juba tasapisi külge. Selles osas arvasin, et alguses hakkab see lisakeel eesti ja vene keelega segunema ja sisseelamise perioodil on tõenäoliselt üks pudru ja kapsad, aga õnneks ei olegi nii. Kodus on ikka kõik vanaviisi, vahest harva Danielile midagi ütleb hisp keeles. Aga kui ise küsida, et mida ja kuidas koolis õpetaja ja lapsed räägivad, siis vuristab juba päris palju sõnu ja väljendeid ette. Esimestel päevadel ütles muidugi, et õpetaja räägib nii: “blablablablablabla” (ise naeris ka).

Nädalakesega on selged “hola, que tal” , “hola, buenos dias” ,”que pasa” jne.

Õpetaja on neil tore, saadab meile whatsapis pilte, et emad-isad ka näeksid, mida põnevat päeva jooksul tehtud on. Nt selline söögipausi pilt oli ükspäev:

Kusjuures klassi tekkis esimestel päevadel lapsi juurde ja nüüd ei olegi neid enam 10, vaid 17.

Aga mulle jõudis alles täna kohale, et minul on nüüd ka hoopis teistsugused hommikupoolikud – oleme ju Danieliga kahekesi. Kui ma kahe lapsega ei viitsinud väga kusagil ringi seigelda, a la pikemad jalutuskäigud või poeskäigud jäid ära, siis nüüd ühega tundub misiganes käik kuhuiganes kohta imelihtne.

Ja lõpetuseks üks kodune pilt ka:

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed | Sildid: elu väikeste lastega, hispaania kool, infantil, kool, lapsed | 7 kommentaari

Restart

Mar, september 10, 2015

Pean nüüd eelmise postituse välja printima ja kõik oma sõnad ükshaaval ära sööma.

Sest ma ei teadnud, et nii südamesse võetakse seda blogimise lõpetamist. Mina mõtlesin lihtsalt, et ju siis kirjutan igavalt ja kes see ikka lugeda viitsib!

Ühesõnaga, proovin veel ja kui juhtub, et mul blogimise isu jälle ära läheb, siis panen hoopis Artjomi siia kirjutama! Vot tak!

Aga täna oli meil tähtis päev ja peakangelane on siin:

Nimi : Aleksandr

Vanus: 3 aastat, 1 kuu

Sündmus: I koolipäev

Ma arvasin koguaeg, et mis seal ikka, aga tegelikult on see esimest korda lapse kooli jätmine emotsionaalselt tohutult raske. Teised vanemad olid juba klassiruumist välja aetud, aga Aleksandr ei lubanud mul üldse minna, nuttis ja klammerdus sülle. Ise proovisin ka kõigest väest pisaraid tagasi hoida ja mitte mõelda, et kuidas ma küll ta niimoodi üksi võõrasse kohta jätan. Tegelikult polnud koht enam sugugi võõras, juba kolmas kord seal käia, ja lapsed olid ka juba tuttavad, alles eelmine õhtu nägime neid juhuslikult tänaval ja Aleksandr tundis kõik kohe ära ja läks ise nendega mängima. Aga ikkagi! Kuidagi õnnestus mul lõpuks välja lipsata ja klassiruum pandi selja tagant lukku. Järgmised poolteist tundi muretsemist ja siis saigi juba järgi minna 🙂

Aleksandr rääkis muidugi kõik ausalt ära, mis ja kuidas oli, et nuttis palju ja mis mänge nad mängisid ja kes mida tegi ja oli nõus homme jälle minema.

Klassis on (vist) 10 last, peale Aleksandri veel üks “ida-eurooplane,” üks araablane ja ülejäänud on kõik kohalikud. Aleksandri jaoks hakkavad koolipäevad 5-tunnised olema, aga suurem osa lapsi jääb peale seda veel sööma ja “pikapäevarühma” ka.

Aga kõik ikka teavad, et Danielil on tegelikult kaksikvend ka?

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: hispaania kool, infantil, kooliaeg, lapsed | 5 kommentaari

The end

Mar, september 5, 2015

Täitsa tavaline on, et ikka mitu korda kuus mõtlen, et aitab sellest blogi pidamisest. Ma tean, et see võrdlus pole päris õige, aga emotsioon on midagi sellist, nagu võiks tunda nt mõni laulja või pillimängija, kui esineb ja esineb, aga publik vaikib ega plaksuta; vahest isegi nii, nagu saal oleks tühi, kuigi näed, et kusagilt nurgatagant piilutakse aga istuma ei tulda. Mingi sarnane tunne. Et annad endast välja, aga tagasiside puudub. Selline suhtlusviis pole kuidagi minu teetass ikka.

Ja nii ma mõtlengi, et enda jaoks tahaksin ma ikkagi edasi kirjutada, et tulevikus oleks põnev lugeda-meenutada, aga enam mitte avalikult, vaid ainult iseenda jaoks.

Et siis, mina pakin nüüd pillid kotti. Kes külla tuleb, näeb, kuidas elame ja millega tegeleme:)

Ühesõnaga, adios või hasta la vista!

Rubriigid: Uncategorized | 10 kommentaari

September?

Mar, september 1, 2015

Nii veider on, kui keset suve hakkab järsku september. Rannahooaeg kestab ju veel mitu kuud. Ja kool hakkab ka alles poole septembri pealt.

Aga et 1. septembri juurde kuulub alati traditsiooniline “kõik on uus septembrikuus,” siis proovin ennast ka kuidagi septembrilainele saada ja meie sügis-talv 2015 hooaja plaanid paika panna 🙂

Aleksandrist saab koolilaps. Iga kord, kui tema koolist mööda jalutame, ütleb ta “Tahan kooli minna!” Isegi Daniel hakkab kooliväravat nähes kätega energiliselt vehkima ja kilkama, lootes et sinna suundume.
Artjom läheb trenni. Mingisse veidrasse, mille nime ma isegi ei suuda kirjutada.
Mina teen talve poole visiidi tattoosalongi. Juba mitu aastat muudkui unistan ja unistan, aga alati olin kas rase või imetasin vms…
Nüüd kui august ehk puhkustekuu mil Hispaanias ametiasju pole võimalik ajada, on läbi, proovime uuesti pangas õnne ja vaatame, kas õnnestub lõpuks kodulaenu saada. Igatahes – seesama korter, mida juba eelmine sügis vaatasime, ootab meid imekombel veel siiamaani, ju see siis üks märk ole, eksole 😉
Tegelikult tahtsin ma keeltekursustele ka minna, aga aega lihtsalt ei ole. Sest need kursused on nii mahukad ja intensiivsed, et siis ei saaks Artjom enam üldse tööl käia, sest ma oleksin alati kas koolis või airbnb-ga tegelemas. Praegu juba sõidab minu “töö” tema tööle pidevalt sisse. Aga ma loodan, et mul õnnestub mõni edasijõudnute netikursus leida, algajatele on neid lademetes, aga edasijõudnutele ei ole veel midagi silma hakanud.
Olgem ausad, mulle kuluks ka miskine trenn ära. Flamencosse ma kuidagi enam üldse ei julge, sest siinsel rahval on see veres ja nende kõrval näeks ma välja nagu talveunest ärganud karu. Aga kui ma siin vaid tuletantsu trenni leiaks, oleksin küll käpp!
Loterii jackpot.

Nii et jääme sügist ootama!

Aga kuna mul hakkab juba veider siin pidevalt üksi omaette jutustada, siis – kõik, kes lugema sattusid, palun jagage ka vähemalt ühte selle sügise uut plaani või algust või uudist 😀

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: september | 2 kommentaari

Feria

Mar, august 22, 2015

Selle aasta Feria hakkabki läbi saama, jäi veel viimane päev (ja ilmselt lisaks veel mõned päevad seda aega, kui rahvas kuidagi pidama ei saa 😉 )

Proovisime seekord nii aktiivselt, kui võimalik, pidustustest osa võtta. Isegi Aleksandr – nt vaatas ta ühe laste nukuetenduse otsast lõpuni ära, tantsis ühe endast aastakese noorema tsikiga sevillanast, käis mitme karuselliga sõitmas…

Mõned pildid sai ka klõpsitud:

Me ei olnud kunagi varem Feria ajal kesklinnast kaugemale saanud, aga tegelik pidu ja mõnusalt kultuurne melu (vastandina kesklinna läbule) toimub hoopis linna serval suurel feria-alal. Seal on TOHUTULT palju, sadu ja sadu casetasid ehk baare, kus saab süüa-juua ja tantsida ja igalpool on laval live-esinejad. On flamencot, on tümakat, ja on kõike, mis iganes nende kahe vahele võiks jääda. Iga teine vastutulev inimene on kenasti kostüümis, nii noored kui vanad, “tänavatel” sõidavad kaarikud, hobusemehed on ka väga autentselt riietatud. Ühesõnaga – väga äge! “Tahan veel, tahan veel,” nagu Aleksandr ütleks.

Aga mis ma siin ikka üritan seletada, kui nagunii välja ei tule! Vaadake parem videot:)

Ühe korra käisime seal ka õhtul/öösel, sest õige feria lähebki alles peale kümmet lahti. Daniel magas vankris ja Aleksandr nautis elu nii, nagu hispaania lapsed – sõitis keskööl karusellidega. Seal on lisaks sellele casetade-osale ka ilmatu suur lõbustuspark. Sel korral, kui sinna päeval sattusime, olid enamus atraktsioonidest alles kinni. Ja see polnud sugugi varahommik, vaid ajavahemik u 17.00 – 19.00. Lõbustuspark saab hoo sisse alles pimeduse saabudes. Meie hakkasime nüüd viimane kord kell pool üks öösel koju tulema ja sel ajal ei mõelnud ükski teine lapsevanem veel niipea kojuminekust, atraktsioonid töötasid täisvõimsusel 🙂

Pidutseda nad siin igatahes oskavad!

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika | Sildid: feria, feria de malaga, flamenco | 2 kommentaari

My kind of people

Mar, august 21, 2015

Veider lugu selle vanas eas kolimisega!

Kusagil põneval üritusel olles või niisama ringi jalutades/kolades taban end tihti mõttelt, et üks “asi” oleks ikka nagu õnnest puudu – nimelt need nö “minu inimesed”, kellega kogu seda toredust ja emotsiooni jagada. Need, kes olid, jäid ju Eestisse maha ja millegipärast on nii, et siinsed tuttavad ei ole nagu “omad kalad”.

Sellepärast olengi alles nüüd Hispaanias olles enda jaoks avastanud blogid. Uskumatu, aga kodusele emale, kes elab perest-sõpradest kaugel, on sotsiaalmeedia ja blogimaastik vist tõesti ainsaks viisiks vee peal püsida ja mingilgi määral muu maailmaga suhelda. Ja huvitav, mida teevad need inimesed, kes ei ole introverdid ja omaette olelejad nagu mina? Või need, kellel ei ole fb kontot ja kes pole sattunud ka blogidesse kondama…

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: blogimine | Lisa kommentaar

Vennad blondid

Mar, august 20, 2015

Tõlkes “Arhitekt Daniel Blond”:

Metallica:

Kes pahandust teeb, selle paneme kapi otsa:

Udune pilt sellest, kuidas kuningaid mängitakse:

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: lapsed | Lisa kommentaar

10. august

Mar, august 12, 2015

Eile oli väga tähtis päev, ja mitte ainult meie perele, vaid nt ka Antonio Banderasele, kes sai 55 aastaseks! Aga ilmselt ei ootanud tema seda päeva siiski nii suure kannatamatusega, kui Aleksandr.

Paar nädalat tagasi hakkasin ma netist lego duplo tuletõrjestaapi tellima. Loomulikult nägi Aleksandr möödaminnes, et ma vahin tuletõrjeautosid, tuli istus mulle külje alla ja hakkas kommenteerima ja näpuga näitama “tahan seda, tahan seda!” Mis mul siis muud üle jäi, kui öelda, et varsti tuleb sünnipäev ja siis saad selle kingituseks. No ja sellest hetkest alates luges ta muudkui päevi ja rääkis, kuidas tal tuleb sünnipäev ja saab kingituse, tuletõrjeauto.

Päev enne sünnipäeva – meie öine töötuba:

Hommikul üles ärgates leidis ta kohe voodi kõrvalt kingipakid ja sai aru, et kauaoodatud sünnipäev on lõpuks käes 🙂 Natuke kahtlustavalt uuris küll neid pakkepaberi pilte ja ilmselt kartis, et sees on ka mingid loomakesed hoopis (ma ei leidnud autodega paberit!). Aga avades tuli õigete piltidega karp nähtavale ja nägu läks ka kohe naerule.

Tellisime lisaks tuletõrjestaabile ühe lisa-tuletõrjeauto ka. Ja ühe lego-kassi, sest multikates päästavad tuletõrjeonud pidevalt kasse. Nii et kingipakke oli 2. Kui Aleksandr oli tunnikese esimese kingitusega mänginud, tegin ettepaneku, et äkki avaks teise kingituse ka. “ÜLDSE ei taha, anname Danile!” tuli vastus. Kui küsisin, et mis seal sees on, siis ta arvas, et karu. Lõpuks ikka tegime lahti ja ei olnudki karu 😀

Õhtul tulid külalised ka, oli palju mängimist, kaklemist, juustest tirimist jne, aga lõppkokkuvõttes jäid kõik rahule 🙂 Alles nüüd vaatan, et ühtegi toredat pilti ei tulnudki meelde teha! Isegi tordist ei ole. Ainult üks tänahommikuse afterparty pilt on:

Aga mis ma veel tahtsin öelda, on et KUIDAS küll ta juba 3-aastaseks sai? (seda enam, et mina ise olen ju ikka sama vana, kui 3 aastat tagasi). Kui ma vaatan tema beebipilte, ei suuda ma neil piltidel enam teda näha, näen hoopis Danielit. Sest Aleksandr on ju alati olnud just selline, nagu praegu. Suur ja asjalik ja natuke vigurvänt. Onu, nagu ta ennast ise kutsub. See beebi oleks nagu hoopis keegi teine olnud ja siis äkitselt Aleksandri vastu ümber vahetatud.